Istun praegu õdusas jõuluhõngulises väikelinna kohvikus, naudin oma hommikukohvi ja minus on kergus. See on lõpetamiste kergus. Olen viimase nädala jooksul teinud kolm notariaalset tehingut, mis on minu jaoks ammu oodatud lõpud, esinenud laulukontserdil, mis oli ühe õppeprotsessi lõpp, ja taibanud, et austus tähendab muu seas ka vanadest mõtetest ja tunnetest lahtilaskmist. Kergus on hea!
Ma usun, et sa tead seda tunnet, kui miski kuklas koputab ja tuletab sulle meelde, et ta tahab ärategemist. (Mmmmh, ma arvan, et liiga paljudel meist on neid asju liiga palju.)
Need on koormaks, tekitavad raskust, ehk ka süütunnet. Oma olemuselt need tarbivadki sinu isiklikku jõudu - sa oled otsustanud midagi ette võtta (kasvõi oma mõttes) ja nüüd on sul vaja tegutseda, aga misiganes põhjusel - informatsiooni, aja, raha või muu ressursi puudus, laiskus, vastumeelsus ja mitmed vabandused - sa ei tee seda. Noh, ja siis ta ripub sul seal kuklas ja tasahaaval imeb su jõudu. Edasilükkamine väsitab ja teeb jõuetuks. Väga loogiline, onju! Ja teisalt - kui sa pole seda siiani veel tajunud, siis pane järgmisel tegutsemisel tähele - kui sa astud samme ärategemise poole või oled just millegi lõpule viinud - sa saad isiklikku jõudu juurde. Jah, su keha eritab millegi saavutamisel heaoluhormoone ja need panevad sind ennast hästi tundma, ja kui sa tunnetad veel peenemalt ja sügavamalt, siis on seal veel midagi - sa tunned, et oled justkui võimekam ja tugevam.
Eiiiii! Ma ei taha sind õhutada, et sa nüüd enne selle aasta lõppu peaksid kõik oma pooleliolevad asjad ära lõpetama. Haha! (Vahel küll mulle tundub, et mõned inimesed justkui tahaksid seda teha, ja siis töötavad täiega üle ja on jõuludeks maailmaväsinud.)
Igal lõpul on oma aeg. Mõne asja saab tehtud 3 sekundiga - näiteks palun oma mehe käest vabandust, et ma mõnikord võtan teda iseenesetmõistetavalt. Mõni asi vajab rohkem ressursse - nagu maja ehitus. Ja mõni asi on eluaegne, spiraalina kasvav või langev - näiteks suhted või isiklik sisemine kasvamine. Asi on selles, MILLISEL PÕHJUSEL me neid asju ette võtame, asi on selles, KUIDAS me neid teeme.
Parool on LAITMATUS - ma tegutsen parimal võimalikul viisil kuulates oma tunnet ning kasutades oma olemasolevaid teadmisi ja ressursse JUST PRAEGUSEL HETKEL. Kui ma olen olnud laitmatu, siis ma tean enda sees, et olen andnud sellesse olukorda endast kõik võimaliku. Kui ma olen olnud laitmatu, siis pole mul midagi kahetseda.
Laitmatuid lõppe!
Soojusega,
Liisi
Comments