Kuulan ise-end

See „artikkel“ oli algselt hoopis väike luuletus. Midagi, mille kirjutasin mõned aastad tagasi selle kohta, mida tähendab olla naine. Minu jaoks.

Ja siis kõlas tagasiside - pole OK.

Vaid tund aega varem kuulsin ideed, et haigus, mida meditsiinilistes terminites nimetatakse depressiooniks, on oma loomult toimetulekumehhanism, mille oled juba varases eas välja arendanud, et toime tulla stressirohke olukorraga. Sa oled õppinud, ja tõenäoliselt omandanud meisterlikkuse oma emotsioonide, tunnete ja kõige muu, mis sinus tahab end väljendada, allasurumises.

„Õppida õigesti kuulama pole sugugi keeruline, see on sama lihtne kui öelda endale, et soovid kuulda, mida teine inimene ütleb.“„Kohanemise teekond“ – Théun Mares

Minu loos see „teine inimene“, keda kuulata oli ise-end. Nii ma siis istusin oma päevikuga maha ja hakkasin kirjutama. Alguses süüdistasin tagasiside andjat (vana hea Süüdistaja nurk Ohvri või teisisõnu ka Karpman’i Draama Kolmnurgas). Seejärel võitlesin oma impulssidega suruda alla, vastata tagasisidele või veel parem tagasiside andjale (Päästja), selle asemel küsisin endalt: „Mida ma kuulen?“

• Valesti

• Ebakorrektne

• Ei sobitu

• Teistmoodi ei ole ok

• Sinu kogemus ei sobi

• Sinu enese-väljendus-viis ei sobi

• Sinu enese-väljendus-viis on vale

• Niimoodi MEIE ei tee

• Niimoodi oma igapäevakogemust ei väljendata

• Ära näita ennast välja

  
  

Ja see teeb haiget. Võtta kokku julgus, et jagada midagi, mis on mulle südamelähedane, ning kuulda vastuseks, et see pole moel või teisel aktsepteeritav. Tahtes luua lähedust, kuid tundes end aina üksildasemana…

Öeldakse, et rahuldamata vajadused teevad haiget. Lähedus on vajadus. See on üks kolmest mõõtmest, mille kaudu meie aju mõtestab maailma, milles elame ja loob turvatunnet. Ma mõistan, miks see kogemus mulle ohtlik ja valus tundus. Ma kuulsin ise-end.

Kogu südamest,

Triin