Meie suhete kvaliteet mõjutab palju meie elu kvaliteeti. Suhtlemine tekitab meile teatud emotsioone ja tundeid. Lihtsaim viis suhestumiseks ja mõistmiseks, saamaks aru teisest inimesest, on verbaalne väljendamine. Viga, mille otsa inimesed tihti komistavad, on eeldamine ilma kommunikatsioonita.
Soovin siinkohal jagada oma kogemust meie hiljutises kaheksa nädalat kestnud .Contriber Kooli toetusgrupis, kus harjutasingi kommunikeerimist.
See periood algas vaikusega – passiiv-agressiivse vaikusega. Kartsin jagada oma tundeid, vaatenurki ja tajusid teatud olukordade kohta. See hirm oli seotud minu FLOPiga. Hirm, et mind hüljatakse või et tundun sellisena, kes soovib liiga palju tähelepanu või tunneb liiga palju emotsioone. Avastasin haava oma lapsepõlvest, mis on seotud sellega, kuidas mu ema vaikis. Võib-olla ei olnud ta ise sellest isegi teadlik, et see tekitab palju halba pinget kogu perele. Täna näen, et see on ka minu käitumismuster, mida kasutan karistusena oma kõige lähedasemate suhtes. Minu jaoks annab vaikus märku probleemist. Seega, kui mu abikaasa – kes on loomult vaikne, sissepoole elav ja kaalutlevam kui mina – ei räägi, tunnen ma vastutust hakata otsima lahendusi probleemile, mida MINA ARVAN, et MEIL on.
Minu järgmine samm oli hakata rääkima, kuidas ma ennast tunnen. Hirm, et ma olen liiga intensiivne ja dramaatiline, hoiab mind tihti tagasi. Seetõttu vajas see minupoolset pingutust, et sõnastada ja väljendada oma tundeid ja emotsioonioone. Iga korraga, tundsin end paremini. Mõistsin, et olen palju rohkem ühenduses iseenda ja teiste inimestega minu ümber. Ma ei tundnud hüljatust, vaid hoopis mõistmist ja aksepteerimist. Minu vajadustele vastati justkui iseenesest.
Kuulates oma tundeid, mõtteid ja emotsioone ning jagades neid teistega, hakkasin järgmisena harjutama “oma pildi jagamist”. See tähendas seda, et ma jagan oma vaadet – tundeid, vaatenurki ja tajusid – olukordades, mis võivad tekitada konflikti. Pärast oma vaatenurga jagamist huvitusin ka teiste omast. Selline suhtlemine viis paljude "ahhaa!" momentideni. Minu taju avardus, minu teadlikkus kasvas. Ühe inimese pilt lisas väärtust teise omale. Tekkis sügavam mõistmine ja ühendus.
Minu teekond jätkus – fookuse nihutusega sissepoole. Hakkasin vaatama kommunikatsiooni oma tunnete ja mõtete vahel. Selline koostöö minu sisemaailmas ajendas mind enda eest rohkem hoolitsema, pöörama tähelepanu oma vajadustele ja nende nimel ka tegutsema. Vähenes soov enda vajadusi ja aruraamu teistele selgitada jatahtsin rohkem iseend mõista. See, kuidas ma alustasin vaikusest ja jõudsin tagasi vaikusesse inspireeris mind end muutustega jätkama, et mitte langeda tagasi passiv-agresiivsuse lõksu ootama, et keegi mind sealt päästaks. Tunnetasin kahte väga erinevat kogemust vaikusest. Edaspidi tean, kumba valida.
Miks siis kommunikatsioon inimeste vahel siiski vajalik on? Rein selgitas seda selgelt ja lihtsalt meie viimasel koosolekul.
Me peame suhtlema kahel põhjusel:
Et saada selgust iseenda jaoks selleks, et aru saada, mis on järgmine samm.
Et selgitada teistele, kuidas me toimime, et nad saaksid seda meiega suheldes ja koostööd tehes arvesse võtta.
Armastusega,
Mariann
コメント